See on minu blogi. Pealkirjaks "Ise tegin", kuna kavatsen siia postitada kõike, mida olen ise teinud. Näiteks käsitööd ja toitu. Käsitööd... uskumatu lausa. Mina, kes ma olen alati rääkinud, et ei oska, ei taha, ei viitsi, olen tõsimeeli hakanud näiteks õmblema. Jajah, oskan isegi õmblusmasinale juba niidi panna näiteks. Loomulikult ei ole mu tööd (kõik need kaks tükki :D) ülearu kvaliteetsed ega korrektsed. Loomulikult ei suuda ma võistelda suurepäraste käsitöömeistritega. Ilmselt on asi selles, et mul ei ole eriti püsivust pikkades õpetustes näpuga järge ajada. Teen ikka nii, kuidas endale tundub, et oleks õige ja hea ja armas.
Söögitegemisega on natuke teisiti. Retseptides püüan ikka suhteliselt täpselt näpuga järge ajada. Enamasti kukub päris maitsvalt välja. Vähemalt ära pole pidanud veel midagi viskama. Ei, valetan, ükskord suutsin küpsetada üliveidra maitsega saiavormi. Seda sai siis pika hambaga veidi näksitud, aga jah...
Aga miks siis ikkagi blogida? Võiks ju niisama oma rõõmuks nokitseda ja küpsetada. Eks see ikka edevus ole, mis minus pead tõstab. :)
Aga panen siia siis kõik oma kaks õmblustööd ja loodan, et peagi tuleb lisa. Igatahes mõtteid juba on. :)
See on siis minu versioon lapitekist. Ühesõnaga kuna mul on valge diivan, siis oli igati mõistlik sellele mingisugune kate organiseerida. Jah, saan aru, et mõistlik oleks olnud lihtsalt mingi kate osta, aga no teate ise, et raha puu otsas ei kasva, eks. Novot. Ja kuna Evelin oli suvel saanud väga edukalt hakkama iseenese tarkusest lapiteki õmblemisega, siis, saanud temalt veidi õpetust ja julgustust, asusun ise ka asja kallale. Kõigepealt revideerisin oma riidekapi sisu ja korjasin sealt välja kõik need asjad, mida ma ei olnud tükk aega või üldse kunagi kandnud ja mille materjal-värv-muster minu arvates olid sobilikud. Siis asusin tükeldama. Sellega läks päris tükk aega. Kui tükid valmis olid, üritasin neid kodus põrandale laduda, et vaadata, kuidas need kõige paremini kokku sobiksid. See oli aga suhteliselt mõttetu üritus, sest nagu paar rida laotud sain, tormas nurga tagant välja härra Sparta (minu imeline kass) ja jooksis kõik jälle segamini. Seega ei jäänud muud üle, kui oma tavaar kokku korjata ning vanemate juurde minna, kus sain siis enda käsutusse rohkelt põrandapinda ning õmblusmasina. Siis läks töö juba ludinal. Veel samal õhtul sain kõik tükid kokku õmmeldud. Jah, read ei jooksnud muidugi ideaalselt, aga ma ei lasknud ennast sellest pisiasjast häirida. Järgmisel päeval saabusin vatiiniga. Siis hakkas nalja saama. Ma ei hakka sellest pikemalt rääkima, aga ütleme nii, et 1.5x3m suurust tekki on VÄGA raske teppida. :D Loomulikult saan aru, et ideaalis oleks ma pidanud selle üleni läbi teppima, aga olude sunnil on ta tepitud vaid nii palju, et ta enam vähem koos seisab. Tagumiseks pooleks läks üks voodilina, mis emal kenasti kapis jõude seisis. Täitsa uus ja pakendis. Ja valmis ta saigi. Nüüd on ta mul paar nädalat diivanil juba olnud ja võin öelda, et vähene teppimine annab ikka tunda. Kihid tahavad ikka üksteise suhtes veidi liikuda. Aga sellest hoolimata on tegemist mõnusa pesaga.
See on siis minu versioon lapitekist. Ühesõnaga kuna mul on valge diivan, siis oli igati mõistlik sellele mingisugune kate organiseerida. Jah, saan aru, et mõistlik oleks olnud lihtsalt mingi kate osta, aga no teate ise, et raha puu otsas ei kasva, eks. Novot. Ja kuna Evelin oli suvel saanud väga edukalt hakkama iseenese tarkusest lapiteki õmblemisega, siis, saanud temalt veidi õpetust ja julgustust, asusun ise ka asja kallale. Kõigepealt revideerisin oma riidekapi sisu ja korjasin sealt välja kõik need asjad, mida ma ei olnud tükk aega või üldse kunagi kandnud ja mille materjal-värv-muster minu arvates olid sobilikud. Siis asusin tükeldama. Sellega läks päris tükk aega. Kui tükid valmis olid, üritasin neid kodus põrandale laduda, et vaadata, kuidas need kõige paremini kokku sobiksid. See oli aga suhteliselt mõttetu üritus, sest nagu paar rida laotud sain, tormas nurga tagant välja härra Sparta (minu imeline kass) ja jooksis kõik jälle segamini. Seega ei jäänud muud üle, kui oma tavaar kokku korjata ning vanemate juurde minna, kus sain siis enda käsutusse rohkelt põrandapinda ning õmblusmasina. Siis läks töö juba ludinal. Veel samal õhtul sain kõik tükid kokku õmmeldud. Jah, read ei jooksnud muidugi ideaalselt, aga ma ei lasknud ennast sellest pisiasjast häirida. Järgmisel päeval saabusin vatiiniga. Siis hakkas nalja saama. Ma ei hakka sellest pikemalt rääkima, aga ütleme nii, et 1.5x3m suurust tekki on VÄGA raske teppida. :D Loomulikult saan aru, et ideaalis oleks ma pidanud selle üleni läbi teppima, aga olude sunnil on ta tepitud vaid nii palju, et ta enam vähem koos seisab. Tagumiseks pooleks läks üks voodilina, mis emal kenasti kapis jõude seisis. Täitsa uus ja pakendis. Ja valmis ta saigi. Nüüd on ta mul paar nädalat diivanil juba olnud ja võin öelda, et vähene teppimine annab ikka tunda. Kihid tahavad ikka üksteise suhtes veidi liikuda. Aga sellest hoolimata on tegemist mõnusa pesaga.
Kuna lapindusest jäi veidi riidetükke ja vatiini üle, siis otsustasin teha pajalapid. Nendega läks päris valutult. Lihtsalt lõikasin välja, panin vatiini vahele ja kantisin ära. Jällegi ei ole tegemist mingi näitusetööga, natuke on õmblused viltu ja mingi niidiotsake kuskilt paistab, aga üldmulje on päris kena. Need seisavad mul kenasti köögis aknalaual. Veel ei ole raatsinud kasutadagi. Kardan, et äkki määrin ära... :D
Oi, milline rõõm lugeda! Mul on kogu aeg suunurgad ülespoole, armas Laura! Kes oleks võinud arvata, et pärst seda, kui kõiki käsitöötunnis tehtud asju pidi ema või vanaema järele aitama ja/või lõpetama, on meistki kasvanud õmblusmamslid! Ma jagan täielikult Sinu teppimisega seotud valusid ja elan kaasa krutsiaalsetele minutitele, mis määravad laavakoogi saatuse. Minu viimase aja saavutuste nimekirjas on oravakestega villaheidekampsun Aasale (pühapäeval juba 5-kuune!), isetehtud sefiiritort mehele sünnipäevaks ja siis lõpuks ka tervislik vastus igaõhtusele küsimusele, et mida siis täna süüa teha :) Tõesti naljakas, et olen nüüd ise selle küsimuseni jõudnud, kui varem oli see ema ja vanaema huulil nii seletamatult sageli...! Ja vahel tuleb endalegi üllatuseks mõni söök täitsa hästi välja. Oi kui uskumatu lugu.
ReplyDeleteSoovin Sulle hästi palju inspiratsiooni ja toredaid toimetusi! Sul on nüüd üks lugeja juures :)
Tervitades Tartust
Liina