Pavlovaaa :)

Eilsel jõululaupäeval tegin pavlova kooki. See oli siis mu kolmas katse. Esimene läks täiesti aia taha, teine tuli juba päris hea ja eilne tuli ka täitsa okei. 

Pavlova retsepte leiab netist hulgim, aga mina kasutasin baasretseptina seda http://www.nami-nami.ee/Recipe/View/9227/Nami-Nami-Pavlova

Tegin ka veidi mõningaid mugandusi.

Vaja läheb:

8 munavalget

näpuotsatäis soola

330 grammi tuhksuhkrut

4 tl maisitärklist

2 tl valge veini äädikat

1 tl vaniljesuhkrut

Kreem:

1 pakk ricotta kohupiima

veidi piima

1 pakk vahukoort

suhkrut

Kaunistuseks granaatõunaseemneid.

Vahusta munavalged soolaga üsna tugevaks vahuks. Siis lisa osade kaupa tuhksuhkur ja mikserda, kuni saad sugeva läikiva vahu. Eelistan tuhksuhkrut tavalisele, kuna siis läheb paremini ja kiiremini vahtu. Munavalgevaht peab olema nii tugev, et kui kauss teistpidi pöörata, et valgu ega tilgu sealt midagi välja. Seejärel lisa maisitärklis, vaniljesuhkur ja veiniäädikas ning lase miksriga mõned tiirud veel. 

Tõsta vaht küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning vormi põhi, mis on äärtest kõrgem ja keskelt madalam. 

Tõsta besee ahju, mis on eelsoojendatud 170 kraadini ning alanda KOHE kuumust 120 kraadini. Küpseta 1,5 tundi, siis lülita kuumus välja, tee ahju uks irvakile ning lase beseel ahjus täielikult jahtuda.

Valmista kreem:

Sega ricotta piimaga, lisa suhkrut ning vahusta vahukoor vähese suhkruga. Sega kohupiim ja vahukoor läbi ning timmi maitse suhkruga meelepäraseks. Tõsta kreem koogile ning puista peale granaatõunaseemned. 

Mis siis kokkuvõtteks öelda. Mulle tundub, et ma pole siiski pavlovaga veel päris sõbraks saanud. Oleks tahnud, et seda krõbedat osa oleks rohkem ja pehmet vähem. Seekord aga sulasid kreem ja besee vahukommilaadne osa peaaegu ühte. Maitse oli muidugi hea, aga ma ise 100 protsenti rahul ei olnud. Eks pean veel harjutama. Ilmselt oleksin pidanud munavalgeid veel kauem vahustama, sest mu hoolikalt vormitud besee kõrgemad ääred vajusid ahjus suhteliselt ära. 

Aga kõigest hoolimata pistis Marko lausa mitu tükki nahka ja kiitis taas mu kokakunsti taevani. :D

Lavašikrõpsud

Tükk aega pole midagi küpsetanud, aga täna juhtus see peaaegu kogemata. Nimelt oli enne pühi viimane koolipäev ja kuna Krista unustas mõned toiduained külmkappi, siis palus ta mul need kaasa võtta, et need seal pühade ajal halvaks ei läheks. Seal oli siis tükeldatud lavaš, pesto ja juust. Ühtlasi sain temalt juhtnööre, mida nendega peale hakata ja nii ma siis kodus katsetasingi. 

Vaja läheb niisiis

Õhuke lavaš

Pesto

Riivjuust

Tükelda lavaš, määri pestoga ning raputa peale riivjuustu. Lao küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 5 minutit. Tuleb jälgida, et kõrbema ei läheks, kuna see juhtub vägagi kergesti.

Igatahes maitsevad need lihtsad ampsud ülihästi ja eks nendega või fantaasia valla lasta. Näiteks kasutada hallitusjuustu või singiribasid või midagi muud meelepärast.

Ülilihtne sõstrakook

Vahel on mõnus midagi keerulist küpsetada. Midagi, mille puhul on oluline iga detaili absoluutne õnnestumine. Teinekord tahaks aga lihtsalt "midagi head", mis valmib kiirelt ja suurema vaevata. 

Varem oli koogitegu alati suuremat sorti ettevõtmine. Tuli käia poes ja kõik koostisosad osta jne. Nüüd juhtub vahel nii, et vaatan, mis mul kodus olemas on ja siis üritan leida retsepti, kus nendest ainetest piisaks. Nii ka täna. Sügavkülmas oli suvest veel sõstraid, lisaks leidus kapis paar muna ja veidi võid, suhkrut, jahu ning küpsetuspulbrit. Ainult kohvikoor tuli spetsiaalselt osta, kuigi selle oleks võinud ilmselt ka piimaga asendada.

Pärast mõningast otsimist leidsin selle retsepti:

http://kadu-mugila.blogspot.com/2012/08/lihtne-marjakook_3652.html

Niisiis: 

Ülilihtne sõstrakook

sõstraid või muid marju (mina kasutasin musti ja valgeid sõstraid)

2 muna

1,5 dl suhkrut

50 grammi võid

2,5 dl nisujahu

1,5 tl küpsetuspulbrit

1 dl kohvikoort

tuhksuhkrut

Vahusta munad või ja suhkruga, sõelu juurde küpsetuspulbriga segatud jahu. Sega. Viimasena lisa kohvikoor ja sega ühtlaseks. Seejärel vala taigen ümmargusse lahtikäivasse koogivormi. (Mina katsin põhja küpsetuspaberiga ning määrisin vormi võiga ning panin veidi riivsaia ka, aga viimane pole vist eriti oluline, piisab niisama võiga määrimisest)

Ahju, 200 kraadi ja pool tundi. Veidi tuhksuhkrut peale ning mõnus pühapäevane kook ongi valmis.

Maitse oli väga hea. Ma ise ei ole suur mustsõstrasõber, aga koogi sisse sobivad need küll imehästi. Ilmselt õnnestuks kook ükskõik millise kattega. Vaarikad, rabarber, õunad, mustikad vms.

Kuidas ma laavakooke tegin

Öeldakse, et üritus on luhtunud katse. Või kas ikka on? 

Täna üritasin teha laavakooke ehk šokolaadi fondant´e. Noh, need mõnusad ülimatsvad soojad seest vedelad šokolaadikoogid, mida restoranides vaniljejäätise ja marjakastmega pakutakse. Lugesin ja uurisin ning asusin tegutsema. Veidi hirmu tekitas küll see, et nende küpsemisaeg olevat väga oluline. Vaid mõned sekundid on määravad. Kui küpsetada liiga vähe aega, ei saa kooki vormist ühes tükis kätte ning taldrikule saab mingi plönn. Kui küpsetada liiga kaua, siis ei jää kook seest vedel ja voolav. Tuli välja, et mu hirm oli igati õigustatud. 

Aga alustame algusest. Kasutasin retsepti, mille leidsin nami-namist. http://www.nami-nami.ee/Recipe/View/7668

Vaja läheb

 200 grammi mõrušokolaadi (kasutasin Pergale 70-protsendilist)

150 grammi võid

160 grammi suhkrut

4 suurt muna (mina panin 5 väiksemat)

75 grammi nisujahu

Sulatasin väikses potis või, tõstsin tulelt ära ja tükeldasin sinna sisse šokolaadi. Segasin, kuni see oli sulanud ja jätsin seisma. Vahustasin munad suhkruga, kallasin sisse sulašokolaadi ja vahustasin mikseriga ca 4 minutit. Seejärel sõelusin sisse jahu ja vahustasin veel 2 minutit. Määrisin vormid võiga ja eelsoojendasin ahju 180 kraadini. Mulle tundus, et seda mikserdamist oli kuidagi paljuvõitu ja taigen sai kuidagi väga paks, aga ega ma ei tea - äkki peabki nii olema.

Retseptis on öeldud, et see kogus on kuuele, kuid minul tuli seda taigent nii palju, et sain 8 kooki. Kuna mul on ainult 4 vormi, siis täitsin need taignaga ja panin ahju. Küpsemisaeg on väga oluline (retseptis on öeldud, et 10 kuni 12 minutit ja kindlasti MITTE rohkem) ja seega põhimõtteliselt istusin kogu aja ahju ees, nii et Sparta tuli juba vaatama, mis ma seal nii huviga vaatan. :D

Kui 11 minutit oli läbi, võtsin ühe vormi ahjust välja, aga juba peale vaadates oli selge, et valmis see kook nüüd küll ei ole. Panin tagasi. Paari minuti pärast võtsin uuesti välja ja kummutasin taldrikule. Tulemus oli selline: 

Ehk siis esimene pool tuli normaalselt, aga tundus, et põhjast oleks tahtnud veel küpseda. Proovisin nii, et panin ahju paariks minutiks põhjaküpsetamisfunktsioonile. Siis võtsin teised välja ja seekord oli tulemus selline: 

Nagu näha, siis laavat ei ole mitte kuskil. Lihtsalt mingi šokolaadikakukesed. Süüa need muidugi kõlbasid, aga ilmselgelt ei olnud tulemus see, mida tahtsin.

Seejärel panin ahju järgmised 4 vormi.

Pärast 12 minutit võtsin ühe välja ja tulemus oli samasugune, nagu esimesel pildil.

Pärast 15 minutit võtsin teised välja ja siis oli lõpuks mu taldrikul midagi küllalt lähedast sellele, mida lootsin. 

Ümbert küpsenud, seest vedel. Kõrvale jäätis ja vaarikakaste. Maitses superhästi! Tõeline šokohooliku unistus. Kui norida, siis ilmselt oleks võinud umbes ühe minuti jagu varem välja võtta, siis oleks ideaalne olnud.

Markole maitses ka, aga tema juba mingi ühe koogi ja väikese jäätisepalliga jamama ei hakka.  :D

Tegus käsitöökolmapäev Anniga

Minu kursaõde Ann on tõeline käsitöö- ja kokkamismeister. Mõni aeg tagasi rääkis ta, et oli käinud Keilas Nupukate Emmede käsitööringis, kus õppis karpe tegema. Ta rääkis sellest nii vahvalt ja ütles, et nii ilusad karbid tulevad, et soovisin ise ka proovida. Seega sõitsin sel kolmapäeval tema juurde ja käsitööring võis alata. Pärast mitut tundi lõikumist, kleepimist, sobitamist sai Anni juhendamisel valmis selline karp.

Eks ole ilus! Mina jäin igatahes VÄGA rahule. 

Ja kuna hoog oli sees, siis õpetas ta mind ühe soojaga ka lindist lillekesi tegema. 

 Aitäh, Ann! :)

Õunakook kookose ja mandlitega

Täna tegin õunakooki, aga veidi erilisemat. Nimelt sai lisatud kookoshelbeid ja mandlilaaste. tulemus sai väga maitsev. Kooki oli väga lihtne valmistada, selline mõnus pühapäevane kohvikõrvane.

Baasretsept oli see http://nami-nami.ee/Recipe/View/10970 

Ma natuke kohandasin seda vastavalt kodus leiduvatele ainetele.

Vaja läheb

 200 grammi võid

200 grammi suhkrut

3 muna

200 grammi nisujahu

2 teelusikatäit küpsetuspulbrit

50 grammi kookoshelbeid

100 ml piima

5 väiksemat sorti õuna

50 grammi mandlilaaste

veidi pruuni suhkrut ja kaneeli

Koori ja tükelda õunad. (Kõige tüütum osa minu meelest :D) 

Pane ahi sooja (200 kraadi)

Vahusta toasoe või suhkruga (kasutasin mikserit). Lisa munad ja vahusta, kuni taigen on ühtlane. Lisa jahu, küpsetuspulber ja kookoshelbed. Sega. Lõpuks lisa külm piim ja sega ühtlaseks. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga ning jaota taigen ühtlaselt plaadile. Pane peale õunatükid, siis mandlilaastud ning lõpuks pruuni suhkru ja kaneeli segu. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes pool tundi. Valmis!

Mõned pildid ka:

Enne ahju panemist 

 Valmis!

 Ja taldrikul!

Head isu!

P.S. Lakkisin üle pika aja küüned uutmoodi ära. 

 Selle õpetuse järgi: http://www.youtube.com/watch?v=jzKMQ-PrYxM&feature=plcp

Kookoseküpsised ja Brita kook vaarikatega

Nonii, eile käisid siis külalised ja minu päev möödus kokkamise tähe all.

Alustasin kookosemakroonidega. Kasutasin seda retsepti.  http://www.nami-nami.ee/Recipe/View/1033#

Vaja läheb
 50 grammi toasooja võid
4 munavalget
250 grammi suhkrut
250 grammi kookoshelbeid
1 tl vanillsuhkrut

Sega kõik ained potis. 
Kuumuta tasasel tulel, kuni või on sulanud. (umbes 4-5 min.) 
Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga ja tõsta sellele pisikesed tainaportsud.
Küpseta 200 kraadi juures ahju keskosas umbes 12 minutit, kuni küpsised on pealt kergelt kuldsed.

Muidu tuli kõik kenasti välja, aga tegin selle vea, et tahtsin kõik korraga valmis teha ja panin neid taignapätsikesi plaadile liiga tihedalt. Seega oli tulemus ahjust välja võttes selline 

No peaaegu nagu üks hiigelsuur küpsis, eks. :D Aga kui kogu see plaaditäis oli veidi jahtunud ja tahenenud, siis sai selle vägagi edukalt lahti lõigata ja lõpuks nägid küpsised välja nii 

Maitse oli neil pääääris magus, aga tegelikult hea. Ja kuna retsept on iseenesest lihtne, siis ei jäänud see tõenäoliselt minu viimaseks korraks neid valmistada. Ainult et järgmisel korral teen ilmselt selle koguse kohta kaks plaaditäit.

Järgmiseks võtsin ette Brita koogi tegemise. Taigna ja besee jaoks kasutasin seda retsepti http://toiduteemal.blogspot.com/2010/05/ornohuline-klassika-ehk-brita-kook.html

Taina alumine kiht:
3 munakollast
150 ml suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut

1 tl küpsetuspulbrit

150 gr võid

100 ml piima

250 ml jahu

Vahusta munakollased suhkruga, lisa piim ja sulatatud või (enne lase veidi jahtuda). Sega läbi. Lisa jahule küpsetuspulber ja vaniljesuhkur ning sega muna-piima-või segu sisse.

Laota taigen küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Beseekiht:

3 munavalget

150 ml suhkrut 

0,5 tl soola

mandlilaaste

Vahusta munavalgeid koos soolaga kerge vahu tekkimiseni, lisa vähehaaval suhkur ja vahusta edasi kuni tiheda paksu vahu tekkimiseni. Vaht peab olema nii paks, et saab kausi tagurpidi keerata ja midagi ei vaju ega tilgu välja.

Laota beseekiht eelnevalt ahjuplaadile laotatud tainakihi peale. Peale raputa ka mandlilaastud.

Küpseta 180 kraadi juures ca 15-20 minutit.

Võta ahjust ja lase veidi jahtuda.

Siis lõika plaadikook keskelt pooleks.

KREEMI jaoks võtsin paki vahukoort ja vahustasin selle paari lusikatäie suhkruga. Lisasin paki ricotta kohupiimapastat ning veel veidi suhkrut kuni maitsega rahul olin. Vahele panin veel vaarikaid, kuna minu jaoks on õige Brita kook ikka vaarikatega. 

Tõsta üks pool põhjast serveerimisalusele. Pane peale vaarikad ja kreem ning tõsta teine taina pool kõige peale. Pane serveerimiseni külmkappi. Kõige peale võib enne veel tuhksuhkrut sõeluda.

Siin siis mõned pildid

Natuke veel täpsustuseks. Kuna põhi on küllalt õhuke, võib seda olla küpsetuspaberi küljest raske ühes tükis eemaldada. Mina tegin nii, et lõikasin põhja KOOS küpsetuspaberiga pooleks ja libistasin ühe poole serveerimisalusele. Siis hakkasin paberit ettevaatlikult sealt alt ära rullima (mitte tõmbama). Seda on raske seletada, aga põhimõtteliselt murrad paberi ühest äärest allapoole ja siis tõmbad. Ja kui kreem on peale pandud, siis võtad teise poole ühele käele, paned alumise poolega kohakuti ja samamoodi hakkad teise käega paberit ära tõmbama, ise samal ajal seda kihti koogile paigutades.

Ma ütlen ausalt - see kook maitseb nagu UNISTUS! 

Pannkoogid ja toolikate

Pühapäev oli tore. Tavaliselt söövad inimesed just selle päeva hommikul pannkooke. Nii ka meie, või noh, mitte küll hommikul, aga päeval. Et kõik oleks aus, siis mainin, et pannkoogimeistriks oli seekord (nagu tavaliselt) Marko. Nämm-nämm. 

Kuna mul oli üks idee, mida tahtsin katsetada, siis korjasin taas oma õmblustavaari kokku ning läksin vanemate juurde. Pärast väikest nikerdamist sai valmis toolikate. Miks kate, aga mitte padi? No sest ma panin ainult ühe kihi vatiini. Natuke pehmem istumine ikka vast. Nüüd peaks sellele veel mingid nöörid-paelad külge monteerima, et saaks tooli külge siduda.

P.s. Neljapäeval tulevad külalised. Siis läheb suuremaks kokkamiseks. ;)

Esimene

See on minu blogi. Pealkirjaks "Ise tegin", kuna kavatsen siia postitada kõike, mida olen ise teinud. Näiteks käsitööd ja toitu. Käsitööd... uskumatu lausa. Mina, kes ma olen alati rääkinud, et ei oska, ei taha, ei viitsi, olen tõsimeeli hakanud näiteks õmblema. Jajah, oskan isegi õmblusmasinale juba niidi panna näiteks.  Loomulikult ei ole mu tööd (kõik need kaks tükki :D) ülearu kvaliteetsed ega korrektsed. Loomulikult ei suuda ma võistelda suurepäraste käsitöömeistritega. Ilmselt on asi selles, et mul ei ole eriti püsivust pikkades õpetustes näpuga järge ajada. Teen ikka nii, kuidas endale tundub, et oleks õige ja hea ja armas. 

Söögitegemisega on natuke teisiti. Retseptides püüan ikka suhteliselt täpselt näpuga järge ajada. Enamasti kukub päris maitsvalt välja. Vähemalt ära pole pidanud veel midagi viskama. Ei, valetan, ükskord suutsin küpsetada üliveidra maitsega saiavormi. Seda sai siis pika hambaga veidi näksitud, aga jah...

Aga miks siis ikkagi blogida? Võiks ju niisama oma rõõmuks nokitseda ja küpsetada. Eks see ikka edevus ole, mis minus pead tõstab. :)

Aga panen siia siis kõik oma kaks õmblustööd ja loodan, et peagi tuleb lisa. Igatahes mõtteid juba on. :)

See on siis minu versioon lapitekist. Ühesõnaga kuna mul on valge diivan, siis oli igati mõistlik sellele mingisugune kate organiseerida. Jah, saan aru, et mõistlik oleks olnud lihtsalt mingi kate osta, aga no teate ise, et raha puu otsas ei kasva, eks. Novot. Ja kuna Evelin oli suvel saanud väga edukalt hakkama iseenese tarkusest lapiteki õmblemisega, siis, saanud temalt veidi õpetust ja julgustust, asusun ise ka asja kallale. Kõigepealt revideerisin oma riidekapi sisu ja korjasin sealt välja kõik need asjad, mida ma ei olnud tükk aega või üldse kunagi kandnud ja mille materjal-värv-muster minu arvates olid sobilikud. Siis asusin tükeldama. Sellega läks päris tükk aega. Kui tükid valmis olid, üritasin neid kodus põrandale laduda, et vaadata, kuidas need kõige paremini kokku sobiksid. See oli aga suhteliselt mõttetu üritus, sest nagu paar rida laotud sain, tormas nurga tagant välja härra Sparta (minu imeline kass) ja jooksis kõik jälle segamini. Seega ei jäänud muud üle, kui oma tavaar kokku korjata ning vanemate juurde minna, kus sain siis enda käsutusse rohkelt põrandapinda ning õmblusmasina. Siis läks töö juba ludinal. Veel samal õhtul sain kõik tükid kokku õmmeldud.  Jah, read ei jooksnud muidugi ideaalselt, aga ma ei lasknud ennast sellest pisiasjast häirida. Järgmisel päeval saabusin vatiiniga. Siis hakkas nalja saama. Ma ei hakka sellest pikemalt rääkima, aga ütleme nii, et 1.5x3m suurust tekki on VÄGA raske teppida. :D Loomulikult saan aru, et ideaalis oleks ma pidanud selle üleni läbi teppima, aga olude sunnil on ta tepitud vaid nii palju, et ta enam vähem koos seisab. Tagumiseks pooleks läks üks voodilina, mis emal kenasti kapis jõude seisis. Täitsa uus ja pakendis. Ja valmis ta saigi. Nüüd on ta mul paar nädalat diivanil juba olnud ja võin öelda, et vähene teppimine annab ikka tunda. Kihid tahavad ikka üksteise suhtes veidi liikuda. Aga sellest hoolimata on tegemist mõnusa pesaga.

Kuna lapindusest jäi veidi riidetükke ja vatiini üle, siis otsustasin teha pajalapid. Nendega läks päris valutult. Lihtsalt lõikasin välja, panin vatiini vahele ja kantisin ära. Jällegi ei ole tegemist mingi näitusetööga, natuke on õmblused viltu ja mingi niidiotsake kuskilt paistab, aga üldmulje on päris kena. Need seisavad mul kenasti köögis aknalaual. Veel ei ole raatsinud kasutadagi. Kardan, et äkki määrin ära... :D